29- 30. jaanuar 2010
10. päeva kokkuvõtet tehes panen homse päeva to-do listi äriklassi blogi täienduse ning külastuse Juara küla (malai k. kampung Juara) teise randa. Esimene rannaäärne küla asetseb ligi ca 600 m pikkuselt pikki rannajoont, ümbritsetuna palmisalu ja mägedega. Sellest, kuivõrd suur ettevõtmine oli 7 km pikkust ja järskude tõusudega mägiteed läbi džungli läbida, räägin alljärgnevalt.
Seega otsustasime reedel (29. jaanuar) Tiomani suurimast keskusesest-Tekekist- liikuda idarannikule Juara külasse. Juara on kohalike (ja Mersingisse jõudes ka meie agara reisiagendi poolt) seas tuntud äärmiselt vaikse paigana, kus praegune mansoon season ei pidavat rahvarohkeks muutuma ka algaval kuival aastaajal (turistihooaeg). Pärast kiiret hommikust einestamist ja hotellist check-outi võtsimegi asjad ja aeg oli käes. Oli aeg teele asuda ja neliveoga maasturitele (35 RM) eelistasime jalgsimatka läbi džungli.
Seekord oli küll tegemist korraliku betoonplaatidest mägiteega, mida mööda vurasid ka autod ja rollerid, kuid tagantjärele meenutades oli see kordades raskem kui väikene džunglilõik Salangi ja ABC vahel. Boonusena saime teel mõistagi osa nii kõikvõimalike lindude sirinast kui ka avanes korduvalt võimalus näha monitor sisalikke ja ahve. Järskudel tõusudel oli omadus üheaegselt nii langetada kui ka tõsta motivatsiooni. Kui kõndimist alustasime kell 11: 30, siis kell 14:00 võisime rõõmustada enda suurepärase füüsilise vormi kui ka Juara esimeses kohvikus tellitud lõunasöögi üle. 2.5 tundi retke mõjus küll väsitavalt, kuid nähtu ja Juara paradiisirannad olid seda ilmselgelt väärt. Samuti on see ka kõik-seda-sugugi-ei-saa-öelda fakt, mida kunagi rääkida. Elu on inimkogemus.
Söömise järel tegime sissekirjutuse paradise point resorti, mis sisuliselt tähendas, et maksime kahe öö eest kokku 70 RM ning panime asjad luksusliku vaatega ruumikasse bungalow stiilis majakesse. Võin anda vihje, et koha nimi ei ole juhuslikult paradise point. Samuti on siinse lahe omapäraks saare ühed suurimad lained ning nähtavasti toimuvad siin 12-14. veebruaril surfivõistlused, mille peaauhinnaks on 2 piletit Austraaliasse. Selline info siis kohalikelt. Eks paistab, kuidas need võistlused kulgevad.
Seninähtust suuremaid laineid läksime püüdma ka meie, proovides ujudes lasta ennast lainetel kanda. Kumki meist ei näidanud selles märkimisväärseid tulemusi või hoidis enda peensusteni lihvitud tehnika teise eest lihtsalt varjul. Isegi blogile jääb kiitus vaid vaevuaimatavaks.
Kuna paradise pointi majutus oli vaid 10 m merest, siis loomulikult kasutasin nii päeval ja muidugi õhtul võimalust lebada kahe palmi külge seotud võrkkiiges ja kuulata merelainete murdumist rannal ning ühtlasi hoomata džunglist kostuvaid helisid.
Söögikohti on praegusel mansoon hooajal avatud 3, kus erinevates eineteks tellisime spicy noodli- ja riisiroogasid (spicy malai k. pedas). Keskmise söögikorra maksumuseks koos joogiga (milo või coca-cola) kujunes 6 RM. Ühe sellise väikese kohviku omanikuks oli Dan, kes on elanud terve oma elu Juaras ning mäletas veel aega, kui saare teise otsa tuli läbida ehtne džunglirada. Seepärast ei saanud ka paarkümmend aastat tagasi paljud kohalikud lapsed oma haridusteed jätkata, kuna igapäevaseks käimiseks oli teekond liiga pikk ja kurnav.
Hetkel on Juaras elementery school. Kooli ühte õpetaja, Abdul Kariimiga, vestlesime ka meie. Tark mees. Laupäeva õhtul vaatas nimetatud kohvikus terve seltskond kohalikku vutti ja filmiõhtu kavas oli Bruce Willis iga-repliik-on-aimatav viimane Visa Hing. Vaatasime meiegi. Kõrvale vaadates oli täiskuu valguses võimalik silmata palmipuid. Südaöö paiku rannas mõned joogaharjutused ja aeg magama minna. Homme on uus päev.
