3. päev 23.01.2010- Kuala Lumpur
Eelmise postituse jätkuna algab kolmas päev Kuala Lumpuris. Bussist saadud lisainformatsioon Phi-Phi ja Phuket paradiisisaarte kohta Taimaal hoidsid mõtted pikalt marsruudivalikul- kas muuta Lõuna-Malaysia teekond põhjapoolsema avastuse vastu. Kuala Lumpur Centralis, oodates esimeste rongide-busside liikumahakkamist, saime esimese kogemuse siinsest elulaadist. Juba varahommikul on inimesed vitaalsed ja leiavad rahu ilmselt on tegevuste toimetamisest ja siinsest kliimast. Kella 6:30 algas elu ning seni siin-seal istuvad malaid asenduvad peatselt juba inimmassiga. Tuleb kaart osta. Kaardil sõrmedega sirgeid tõmmates teen midagi ,mis on minulik. Selle asemel, et enne reisi tunde ja tunde peensusteni uurida (turisti)blogidest ja ametlikelt aadressidelt infot mõistliku kohta, viin ennast kohapeal vähema ajaga ning stiilsemalt kurssi- suhtlen kohalikega. Kõige ülejäänu kohta aga kujundan ise arvamuse- seega avastan. Seda avastamisruumi on siin piisavalt. Kaardil sõrme vedades ja suheldes ühe Singapuris töötava Malai neiuga, otsustasime Kuala Lumpurist liikuda Pee-Dee´sse (Port Dickson – ca 90 km KL-st edelas läänerannikul).
„Get Up Stand Up“ reggaemuusikat kuulates ja India ookeanile vaadates jätkan pärast väikest jäätist eilse päeva lühikokkuvõtet. Tänane tegelikkus oli eilne üks eesmärk.
Esimene samm selle suunas oli päikesetõusul KL kesklinna poole jalutades. 25- 29 c soojust, palmid, linnulaul, mööduvate inimeste naerul tervitused olid esimesed kogemused sellest maast. Taamal KL kesklinna ärihooned, Petronas Towers ja minust tagapool sammuv häid pilte jahtiv Rivo. Juhtisin meid osavalt kesklinna (Puduraja bussijaama poole), tegime ühes kohalikus hiinakas hommikusöögi. Maitsvad nuudlid kohaliku hõrgu lihaga ja pepsi maksis kokku 6 RM (Malaysia rigitt)- just for the record. Jätkasime jalutamist nn. hiinalinnas, kus kõndisime läbi ka ühe turutänava. Kõikvõimalikud vidinad olid müügiks- alustades sigaritega ja lõpetades Blackberry telefonidega, kuid märkimisväärne oli inimeste elurõõm. Olen mõistnud, et siinsesse kultuuri on sügavalt juurdunud surmajärgne elu (afterlife), millest tulenevalt ollakse rahul iga hetkega, ainsaks kohustuseks on olla teiste samal teekonnal olevate liigikaaslaste vastu hea. See siirus, headus ja soojus paistab kõikjalt vastu. Näiteks ühes kohvikus istus minu kõrvale hindu, kes põgusa vestluse käigus ei pidanud vaevuks helistada oma Port Dicksoni heale sõbrale (Sakslane Uwe, kes pidavat veetma aastast 3 kuud just Pee-Dee-s) ja soovis, et ta hoolitseks meie eest (näitkas linna jne). India juurtega Vina silmadest ei saanud ma veel päeva lõpukski üle- hingesügavus ja elu ise vaatas sealt vastu.
Eelnevalt olime mõistagi KL Times Square kaubanduskeskuses ringi tatsanud, kust pidin soetama endale püksid, mütsi ja päikesekreemi. Müts on praktiliselt koopia Harrison Fordi Indiana Jonesi filmidest. Originaalne. Wicked.
No comments:
Post a Comment